User:HannesHugoUrbla/sandbox

From Wikipedia, the free encyclopedia

Herefordi mappa mundi[edit]

Herefordi mappa mundi

Herefordi mappa mundi (ladina k mappae mundi) on keskaegne Euroopas valmistatud maailmakaart, mis on väljapanekul Herefordi katedraalis, Inglismaal. Kaart on orienteeritud itta, mitte põhja. Jeruusalemm on kaardi keskpunktis. Riikide piirid ja ookeanide suuruseid on muudetud, eesmärgiga mahutada nad ringikujulisele kaardile.

Mappa mundi on nii ajalooline kui ka zooloogiline, antropoloogiline ja teoloogiline. Kaart esitleb 13. sajandi õpetlaste spirituaalset maailmanägemust loomisest viimse kohtupäevani.[1]

Termin mappa mundi ei eksisteerinud klassikalise ladina keeles ja otsetõlkes tähendab "riidetükk maailmast". Esimesti korda võeti termin kasutusele 9. sajandi alguses. 12.-13. sajandil tähendas mappa mundi "maailmakaarti", olenemata selleks, kas riidetükil või mitte. 13. sajandi lõpus algab termini võrdsustumine tänapäevase "kaardi" mõistega ning jõuab 14.-15. sajandil inglise keelde mappemounde'ina, prantsuse keelde mappemonde'ina ja itaalia keelde mappamondona.

Herefordi katedral

Päritolu[edit]

Autor[edit]

Erinevalt enamikest keskaegsetest kaartides, Herefordi mappa mundi nimetab enda autorit. Prantsuskeelne märge pärgamendi all vasakus nurgas palub kõikidel kaardi lugejatel palvetada Holdinghami Richardi eest. Enamik kirjutatud teksti on kaardil ladina keeles, erandiks on mõningad prantsuse keelsed fraasid pärgamendi äärtel. Prantsuse keel oli 13. sajandi Inglise õukonna keel, sellega kasutusega annab autor meile aimu sihtrühmast, mis ei koosnenud ainult õpetlastest ja skolaaridest. [2]

Holdingham on küla Lincolnshire’i krahvkonnas. Kaardil kujutab autor ennast elamas antud krahvkonnas suurimas linnas, Lincolnis. Linna on märgitud kõige üksikasjalikuma pildiga Briti saartel ja erinevalt ühestki teisest, on kaardil kujutatud linna topograafilisi elemente: Katedral või loss künka otsas ja selleni viiv majadega tee Withami jõe äärest. Samas on kujutatud ka kaardi uut asukohta, Herefordi, mis on hiljem lisatud. [2]

1957. aastal N. Denholm-Young ja A.B. Emden väitsid, et Herefordi mappa mundi ei saa olla ühe, vaid mitme mehe, kes võisid olla omavahel tihedalt seotud, elutöö. Üks neist Lincolni, teine Salisbury ja Herefordi kanoonik. [2]

Kuigi pärgamendil on kirjas “kavandatud ja täide viidud Holdinghami Richardi poolt” (lat fat e compasse), pole selge millisel viisil ta mappa mundi valmimisse panustas. Terve algne kaart on kirjutatud ning joonistatud ühe ja sama kunstniku, mitte õpetlase, käega. Kaardi vähesed vead on kõik tulenenud kirjutaja oskamatusest aru saada, mida ta kopeerib. Selle järgi pidi mappa mundi olema kavandatud ühe poolt ja kirja pandud teise inimese poolt ning pole selge, kumba rolli võis täita Holdinghami Richard. [3]

Dateering[edit]

Kaarti vaadeldes saab aimu valmimise dateeringust. Suure tõenäosusega olid kaardil Walesi asulad Conwy ja Carnarvon, mis said märkimisväärseks siis kui Edward I alustas seal kindluse rajamist vastavalt 1277. ja 1283. aastal. [2]

Ülesehitus ja sisu[edit]

Pärgament[edit]

Mappa mundi on ajaga vananenud ja suur osa värvist on maha pudenenud. Praegusel kaardil domineerivad pruunid ja mustad värvid, kuid loomisel on pärgament valgemas toonis, tumepruunid mered olid ererohelised, jõed olid eresinised. Punane meri ja Pärsia laht on kujutatud punasega. [4]

Kaart on joonistatud ühele erakordselt suurele, ilmselt vasikanahast, pärgamendi tükile.[4]  Kaart on 158 cm pikk, 133 cm lai ja suurim keskaajast säilinud kaart. Mappa mundil on 420 linna, 15 piiblilugu, 33 looma ja taime, 32 inimest ja viis stseeni klassikalisest mütoloogiast. [5]

Kaardist allpool on Rooma keiser Augustus andmas kolmele mehele üle dokumenti, mis annab neile käsu maailm kaardistada. Punasega on pärgamendi äärtel kirjutatud: Nichodoxus kaardistas ida, Policlitus lõuna ning Theodocus põhja ja lääne. Ebajärjekindlalt on kirjas ka, et kaardi lasi koostada Julius Caesar. [4]

Jõed ja piirjooned joonistati esimesena, seejärel tulid pildid ning siis illustreerivad tekstid. Väga raske on dateerida kaardi erinevate osade valmimise aega, kuldsega kirjutatud maailmajagude nimed ja MORS välisringil erinevad teistest ning on ilmselt hiljem kellegi teise poolt lisatud. Lisaautori olemasolu annab meile selgituse mappa mundi kõige suurema  vea kohta: AFFRICA on kirjutatud Euroopa kohale, EUROPA Aafrikale. [6]

Kaart[edit]

Kuigi kaart näeb meile silmadele välja imelik, on Lääne-Euroopa kohad üksteisest enamjaolt õigel kaugusel, kuid vale proportsiooni ja kujuga. Maapind on ümbritsetud veega. Ida on tipus, paradiisiaed on müüriga ümbritsetud saar Aasia idarannikul, kus on kujutatud Aadam ja Eeva keelatud vilja söömas. Alumises osas on Gibraltari väin koos Cadizi linnas seisvate Heraklese sammastega. [4]

Ilmselt tänu Rooma kesririigi piiridele on Lääne- ja Kagu-Euroopa, Anatoolia, Palestiina ja Põhja-Aafrika teistest piirkondadest erinevad. Nendel aladel on kujutatud ainult linnasid, mis on koos pildi ja kirjaga. Tõsi, millegi muu jaoks ruumi ka ei olnud. Mujal piirkondades on kujutatud mõndasid asulaid ja loendamatul hulgal kirjutatud informatsiooni. [2]

Mõningad kohad on kujutatud reaalsete mõõtudega, osad on seotud piiblilugudega. Kaardi äärealadel näeme paljusid huvitavaid linde, loomi ja taimesid ning imelike kommetega inimesi erinevate kommete ja etnilise päritoluga. [2]

Asukohad[edit]

Asukohad Herefordi mappa mundil

Kaardi keskel on müüriga ümbritsetud Jeruusalemma linn, mille kohal on rist.

1 – Paradiis koos Eufrati ja Tigrise jõega [7]

2 – Gangese jõgi tänapäeva Indias ja Bangladeshis

3 – Taphana saar

4 – Induse ja Tigrise jõed Edela-Aasias Mesopotaamias

5 – Kaspia meri

6 – Babüloonia ja Eufrati jõgi tänapäeva Süüri, Iraagi ja Türgi aladel

7 – Pärsia laht

8 – Punane meri

9 – Noa laev oma randumispaigas, Armeenias [7]

10 – Surnumeri, Soodomi ja Gomorra linnad, Kinnereti järv, Jordaania ja Galilea

11, 12 – Niiluse jõgi Egiptuses

13 – Aasovi meri, Doni ja Dnepri jõed

14 – Konstantinoopol ja Doonau jõgi

15 – Egeuse meri

16 – Niiluse suudmeala ja Aleksandria tuletorn

17 – Norra Gansmir

18 – Kreeka linnad Korinthos ja Ateena ning Olümpose mäemassiiv

19 – Kreeta saar ja Minotauros

20 – Aadria meri ja Rooma

21 – Kolmnurkne Sitsiilia saar, Kartaago linn ja Küprose saar koos välja kirjutatud mõõtmetega (290 km pikk ja 193 km lai)

22 – Šotimaa, eraldi saarena

23 – Inglismaa ja Wales

24 – Iirimaa

25 – Baleaari saared

26 – Gibraltari väin [8]

Religioon[edit]

Kujutatud maailma ümbritseb suur ring sõnaga MORS (eesti k surm), mis on keskaegne surmakujutis. See osutab ringi seesolijate suremuslikkusele. Pärgamendi tipus istub hinnanguid andev Jeesus Kristus ning temast allpool, taevaväravate taga, on tema ema, Maarja. Lisaks on pärgamendil tiibadega kurat, kes patused põrguvärava poole tirib ja trompetiga ingel, kes võtab Eedeni aeda ehk paradiisi vastu kõik vagad. [5]

Piibel[edit]

Piiblil mõju Herefordi maailmakaardile pole nii suur, kui esmapilgul võib tunduda. Sündmusi ja evangeeliumi kirjeldavad tekstid on mappa mundil ruumipuuduse tõttu lühikesed. Palestiinat on kujutatud kaardi keskosas ja ebaproportsionaalselt suure pindalaga, kuid rohke vaba pärgamendiga. Lähis-Ida ja vahemerealadel on enamjaolt kujutatud jõgesid, mägesid, asulaid. Uue ja Vana Testamendi paigad on kaardile Palestiina lähedale märgitud, kuid sündmustikuta. Erandiks on pilt Petlemma linnast, millel on Jeesuse sünnitall. Lähis-Ida piirkonda domineerib linnamüüriga Jeruusalemm, teda ümbritsevad mäed ja ristilöömine, mis on ainukene kaardil kujutatud sündmus evangeeliumist. [7]

Religioossetest sündmustest on kaardil enim kujutatud teise Moosese raamatu sündmusi: Egiptuse vangipõlve, Punase mere ületamist ja Siinai mäel saadud seadused. [7]

Mappa mundi ajas[edit]

Herefordi maailmakaardi järgi oleks vale jääda arusaamale, et 13. sajandi haritud inimesed uskusid lamedasse maailmasse, mille keskel on Jeruusalemm. Enamik kujutasid maailma kerana, mille põhja osa on meile teada ning asustatud . Maailma teine osa oli ookeani ja ekvaatori palavusega eraldatud lõuna. Herefordi mappa mundil kujutatud Aafrika lõunapoolsemad paigad määratleti siiski maailma põhja poolkerasse. Ei usutud, et Aafrika võib ulatuda ekvaatorini või sellest veelgi kaugemale. Mõned keskaegsed kaardil kujutav neljandat maailmajagu, mis pidi asuma lõunapoolkeral, ookeani taga. [9]

Olenemata kaardi suurusest või kujust on kõigil keskaegsetel kaartidel seos omavahel ja ka Herefordi mappa mundiga, üleüldises mõttes on kõigil sarnane kondikava. Kõik kuuluvad fragmenteeritud traditsiooni, mis pärineb ilmselt Rooma riigist. 5.-12. sajandi inimesed ei kaardistanud maailma märkimisväärselt. Geograafilise koordinaatide mõõdistus ja kalkuleerimine oli kaotanud oma koha ühiskonnas. Puudus vajalik infrastruktuur ning antiigist pärit kaardistamise möödud olid kaduma läinud. Suur osa keskaegseid kaarte on niivõrd sarnased välimuses ja õiguses sest nende aluseks olid samad roomlaste kaardid. Kujutades rannajooni, mägesid, jõgesid, asulaid ja provintside piire olid aluseks võetud kaardid piisavalt täpsete paikade märgistusega. [10]   

  1. ^ Meier, Peg. "Mappa Mundi: A Medieval Look at Time and Place". National geographic.
  2. ^ a b c d e f Harvey, P.D.A (1996). Mappa mundi: The Hereford World Map. University of Toronto press. p. 7.
  3. ^ Harvey, P.D.A (1996). Mappa mundi: The Hereford World Map. University of Toronto press. p. 10.
  4. ^ a b c d Harvey, P.D.A (1996). Mappa Mundi: The Hereford world map. University of Toronto press. pp. 1–3.
  5. ^ a b Edson, Evelyn (1997). Mapping Time and Space: How Medieval Mapmakers Viewed Their World. The British Library.
  6. ^ Harvey, P.D.A (1996). Mappa mundi: The Hereford world map. University of Toronto press. pp. 10–11.
  7. ^ a b c d Harvey, P.D.A (1996). Mappa mundi: The Hereford world map. University of Toronto press. pp. 40–42.
  8. ^ Harvey, P.D.A (1996). Mappa mundi: The Hereford world map. University on Toronto press. pp. 3–7.
  9. ^ Harvey, P.D.A (1996). Mappa mundi: The Hereford world map. University of Toronto press. p. 21.
  10. ^ Harvey, P.D.A (1996). Mappa mundi: The Hereford world map. University of Toronto press. p. 22.